5-Estnisch

Vesi on algusest peale karavani keskmes, miks ei ole ilma veeta midagi võimalik?

Sest ilma veeta ei toimi miski. Vesi on kogu elu peamine aine, inimene koosneb 70% ulatuses veest, 5 päeva pärast ilma joogiveeta on iga inimene surnud. Ja see on võtmesõna: 60-70 protsendil inimkonnast puudub juurdepääs joogiveele. Ei ole statistikat selle kohta, kui palju inimesi, eriti lapsi, sureb iga päev mürgitatud vee tõttu kohati julmades surmaorgudes. See on praegu selle inimkonna suurim skandaal, mis nimetab end “tsiviliseeritud” ja millel oleks materiaalsed ja rahalised vahendid selle igapäevase tragöödia lõpetamiseks. Ülemaailmne jõupingutus, mis oleks vajalik, et tagada joogivee kättesaadavus kõigile inimestele viimases külas, oleks väiksem kui praegune ülemaailmne jõupingutus, sest koronaviiruse tõttu kannatab sellega võrreldes vaid murdosa inimestest. Rikaste riikide keeldumine joogiveepuuduse ohvrite abistamisest on võrreldav genotsiidiga, mis toimub tegevusetusega.

Miks on mehi ja naisi võrdselt?

Sest maailmas on mehi ja naisi võrdselt. Kogu kvootide arutelu on ettekirjutus. Igaüks, kes ikka veel tahab tõsiselt arutada naiste “osasid” milleski, ei ole veel aru saanud, et patriarhaat, patriarhaalne mõtlemine on maailma ühiskonna praeguse krahhi keskne põhjus. Omandi kogumise mõtlemine on patriarhaalne mõtlemine, eriti selle materiaalne eeldus, pärimise mõttetus on ürgne patriarhaalne mõtlemine, mille tagajärjed viivad selleni, et 1% inimkonnast omab peaaegu kõike ja enamus inimesi ei oma peaaegu mitte midagi. Tegemist ei ole tagasipöördumisega matriarhaadi juurde, isegi kui seal valitses vaid omandimõtlemine, millest võib üles võtta palju elemente. Tegemist on kolmanda, uue, nii emantsipeeriva mõtlemise kui ka tegutsemise ülevõtmisest, mis loogiliselt saab toimida ainult võrdselt. Kas ying yang või dialektika, must ja valge või üles ja alla: elu koosneb kahest küljest, mille elavaks väljenduseks on naised ja mehed. Kui tegemist on inimeste kooseksisteerimise põhiküsimuste ümbermõtlemisega: “mida me tegelikult vajame?”, “kuidas saame jagada maailma hüvesid kõigile 8 miljardile inimesele sellel maakeral?”, “kuidas me saame jagada maailma hüvesid kõigile 8 miljardile inimesele?”. “kuidas korraldada tõeliselt demokraatlikke otsustusprotsesse kõigil tasanditel?” ja palju muud, tasakaal meeste ja naiste vahel, nendevaheline pinge, sellest vallanduv energia, nende armastus ja igatsus inimliku maailma järele ning selle erinevad mees-naine väljendused on vajalik eeltingimus, kui kõik koos tahavad jõuda võrdselt tasakaalustatud tulemuseni.

Miks ülireligioosne ja ülikultuuriline?

Kõik religioonid, kultuurid, filosoofiad on andnud vajalikud, kuid mitte piisavad vastused inimkoosluse elementaarsetele küsimustele. Nad on asendamatud kui individuaalset identiteeti andvad tegurid, nende väärtused on meie mõtlemise aluseks, kuid kui nad väidavad, et nad kehtivad kõigi inimeste jaoks, siis viivad nad sõja ja vastastikuse hävitamiseni, mis on vastupidine nende endi väitele. Kui on olemas ainult üks Jumal, siis on ta loonud kõik religioonid ja kultuurid, et iga inimene saaks leida oma individuaalse viisi palvetamiseks, mis talle sobib, ja oma religiooni väärtuste realiseerimiseks oma tegevuses. See on kultuuride dialoog, seepärast ongi see karavan nimi ülemaailmses veebis; inimeste mitmekesisus on inimkonna ammendamatu suurim rikkus. Kui naised ja mehed kõikidest maailma kultuuridest tulevad kokku, ei õpi nad mitte ainult üksteist mõistma, vaid rikastavad teineteist mõõtmatult.

Kuidas Karavan tegeleb eurotsentrismiga?

Eurotsentrism on rumalus, kitsarinnalisus, üksildus ja omakasupüüdlikud huvid. Kõige naeruväärsem on heldete “abitöötajate” üleolekutunne, kes, kui võtta vaid üks näide, annavad raha “vaeste aafriklaste” kätte – ma olin kümne aasta jooksul Malis omal nahal tunnistajaks “arengukoostöö” katastroofile, mis on tegelikult diktaat arengu takistamiseks – sest raha saajad lihtsalt naeravad nende idiootide üle, kes arvavad, et nad on “üleolevad”, sest neil on rohkem raha ja paremad relvad: tegelikult on nad paremad, sest nad tunnevad mõlemat kultuuri ja saavad kasu mõlemast; arengufondid on korruptsiooni allikas. Jutt “võrdsest võrdõiguslikkusest” reedab vaid nende põlgust, kes seda suust välja ütlevad, nende suhtes, kellega nad räägivad: nagu täiskasvanud, kes pedagoogiliselt korrektselt põlvitavad, kui nad lastega räägivad. Esimene meede selle muutmiseks oleks kõigi vahendite asendamatu tühistamine, nagu Brigitte Erler nõudis juba 1989. aastal oma raamatus “surnud abi” ja Dambisa Moyo 2014. aastal oma raamatus “surnud abi” ning nagu Aafrika intellektuaalid ja majandusteadlased on juba ammu nõudnud. Aafrika, kui võtta vaid see kõige karmim näide, ei vaja abi. Kuidas eurotsentrismi suhtes kõige paremini käituda, näitas Burkina Faso president Thomas Sankara: ta naeris mitte ainult laenuandjate, vaid väga konkreetselt Prantsuse presidendi Francois Mitterandi üle – mida ta muidugi ei elanud üle. Eurotsentrism on hoiak, millele saab vastu astuda ainult teistsuguse teadvuse kaudu. See teadvus kasvab välja kogemusest elada koos inimestega, kellest inimene tunneb end üleolevana. See kogemus võib tekitada häbi; lubage seda ja te lõikate õnne. See on haagissuvila idee taga. Igaüks meist kannab endas selle vale teadvuse jäänuseid, isegi kui me oleme heast tahtest. Isegi eurotsentrismi ohvrid, kes õigustatult põlgavad kurjategijaid. Kui ohvrid ja kurjategijad elavad pikka aega koos eksistentsiaalsetes tingimustes ja vahetavad mõtteid, võivad nad saada selle kogemuse. Oluline osa rahukaravanist on kunstnikel, kes levitavad seda kogemust üle kogu maailma 5 festivalil. Kuna suhtumine on midagi, mis toitub alateadvusest, ei saa seda muuta ainult intellektuaalsete teadmistega, vaid seda tuleb vaidlustada ka alateadvuse tasandil. Ainult kunst võib seda teha.

Miks peaks haagissuvila realiseeruma haagissuvilana ja mitte laeval?

Laeval on vaja kaptenit, karavanis saavad inimesed ühiselt määrata ühise tee kujundamise, ja see ongi see, milles kõik seisneb. Loomad vajavad alfakoera, mis, nagu me teame alates Konrad Lorenzist, võib olla ka inimene, ja see oli Noa. Loomade ja inimeste erinevus seisneb selles, et inimesed ei vaja enam alfa-loomi, alles siis on nad inimesed. Asjaolu, et alfa-loomad määravad ikka veel inimeste saatuse, on põhjus, miks inimkond tormab kuristiku poole. Seepärast oleme ikka veel eelajaloolised. Inimeste ajalugu ei alga enne, kui nad on ennast nendest loomsetest algedest eraldanud. Inimkonna ajalugu algab alles siis, kui ta kasutab aastatuhandete jooksul ütlemata suurte pingutuste all tehtud leiutisi kuni Intelligentse Tehnoloogiani mitte võimu vahendina, vaid selleks, milleks nad on olemas: Vabastada end võimalikult palju loodusele vajalikust tööst ja võimaldada igale 8 miljardile inimesele sellel planeedil võimalikult suurt vabadust arendada oma isiksust ja mitmekesisust kõigist teistest: inimeste mitmekesisus on nende suurim rikkus, vahetus ja ristviljastus võimalus mitmekesistumiseks ja õitsenguks ning arenguks, mis on meile tänapäeval veel kujuteldamatu. Küsimus ei ole mitte selles, kas inimene kui selline on hea või halb, vaid selles, kuidas ta oma kooseksisteerimist korraldab. On ajalooliselt viimane aeg, et nad hakkaksid lõpuks ometi mõistma selle kooselu võimalust. Karavan kui inimkonna delegaatide karavan on esimene samm selle suunas.

Millised on selle uue maailma alused?

Täpselt neid tuleb arutada karavanis. Mitte keegi, ükski ideoloogia, ükski religioon, kindlasti mitte ükski guru või filosoof, ükskõik kui tark ta ka ei oleks, ei saa neid üksi või väikeses rühmas ette kirjutada. Just selleks tuleb enne haagissuvila algust esitada ettepanekud, kus neid üksikasjalikult arutatakse. Näiteks olen teinud ettepaneku pöörduda tagasi Kreeka demokraatia algupära juurde. Eelmise sajandi algusest peale on tekkinud idee inimeste demokraatlikust organisatsioonist, mille kohta filosoof Hannah Arendt ütleb, et see on inimorganisatsiooni loomulik vorm, mis kujuneb nii-öelda automaatselt, niipea kui võim on kadunud. Kõige kuulsam näide on Kronstadt – selle arengu hävitamine nõukogude poolt oli revolutsiooni lõpp ja selle suurim kuritegu. Teine näide on rahva eneseorganiseerumine Varssavi geto ülestõusu ajal, mis viis isegi sellistes tingimustes rõõmsaks kultuuriliseks õitsenguks. On ka anarhistlikke ideid ja palju muud: kõik see on koondatud ja pikalt arutletud. Samal ajal on dialoogikultuur vajalik kultuuride dialoogiks. See tähendab: mitte püüda teist oma idees veenda, vaid pakkuda oma ideed, kuulata teist ja mõelda selle üle, olles ausalt valmis oma ideed vajadusel muutma. See on kõige raskem asi. Ma olen seda dialoogikultuuri Malis näinud 10 aastat ja seepärast armastan sealset rahvast.  Nad on minu eeskujuks ja see nende kultuur, mis on kasvanud tuhandeid aastaid, annab mulle kinnitust, et kõik inimesed selles maailmas on selleks võimelised.

Kuidas ma saan otseselt ja aktiivselt osaleda?

Esitage küsimusi ja julgustage rahastamist.

Karavanis olevate inimeste töö on vastata eelnevalt koostatud küsimustele. Küsimustiku edasiarendamine on kõige pakilisem ülesanne, mida saab praegu ja kogu maailmas tänu arukale tehnoloogiale lahendada. Kogu projekt seisab ja langeb koos selle küsimustiku väljatöötamisega. Siit saab nüüd alustada kogu maailma inimeste iseseisvat koostööd. Siinkohal saab ilma suurema vaevata tõestada, et kogu maailma inimeste domineerimisvaba koostöö on võimalik. See hõlmab ka veebilehe tõlkimist võimalikult paljudesse keeltesse, mida seni on teostatud ainult automaatsete programmidega. Karavani keelepruugiks peaks olema inglise keel, kuid seda ei saa kõigilt oodata, mistõttu tõlkijad on elementaarne osa tervikust. See intervjuu sai teoks, sest inimesed Istanbulist, Tuneesiast, Münchenist ja Bamakost tegid koostööd – ülejäänud on teretulnud jätkama.

Umbes 250 miljoni euro suurune rahastamine on selle maailma suurte tööstusettevõtete jaoks pisiasjad. Algatust on ju tehtud juba aastatuhande algusest peale. Saksamaa rahandus- ja majandusminister Wolfgang Clement tahtis koos minuga seda summat koguda 10 tööstusettevõttelt, kuid seda takistas tollane välisminister Joschka Fischer. Jätkuvalt on nii, et seda ülemaailmset jõupingutust peab rahastama mitte üks inimene või üks ettevõte, vaid vähemalt kümme. Wolfgang Clement nõustus minuga, et ülemaailmne rahukaravan annaks eelkõige Saksamaale võimaluse tasuda osa oma ajaloolisest võlast. Igaüks, kellel on võimalus tuua need ideed otsustajate teadvusse, saab nende elluviimisele kaasa aidata.

Miks ei ole muud võimalust kui altpoolt lähtuv osalusalgatus?

Sest Karavani kooselu korralduse struktuurid, mis on välja töötatud ja ellu viidud Karavanis, peaksid olema maailma inimeste kooselu struktuuride mudeliks. Kõik ülaltpoolt tulevad ettekirjutused viiksid just nende võimustruktuuride taastootmiseni, mida tahetakse kaotada. See ei tähenda midagi vähemat kui inimeste ülemvõimu lõpetamist inimeste üle. Ma ei suuda enam kuulata seda juttu “inimesed on halvad” jne. Antud tingimustes ei ole enamusel inimestest muud valikut kui olla sama halb kui need alplased, kes seda neile demonstreerivad. Inimesed õpivad jäljendamise teel, seega tuleb neile pakkuda teist eeskuju, mida jäljendada; enamik inimesi on leppinud inimvõimu ülekaaluga alfate, kes on tõepoolest enamuses halvad. Karavanil praktiseeritud dialoogikultuur, selle elluviimine kõige madalamal, väikestes asjades, kinnitus, et see dialoogikultuur on tõepoolest võimalik, kuigi see on kõige raskem asi, mida on olemas, tutvustatakse ülejäänud maailmale viiel festivalil, mis toimuvad karavani ajal, ja edastatakse kogu maailmale, kutsudes neid üles seda jäljendama. Karavani tee ja eesmärk on praeguste struktuuride ümberpööramine ülevalt alla, näide ja mudel, mis näitab, et koos elamine on võimalik alt ülespoole.

Miks on joogivee algatus karavanile eellugu?

Sest oleks kuritegu, nii poliitiliselt kui ka vaimselt õigustamatu, mõelda inimeste põhivajaduste ja nende rahuldamise peale nii kaua, kuni lugematud inimesed, eriti lapsed, surevad piinades, sest ülejäänud inimkond ei võimalda neil rahuldada kõige esimest eluvajadust, joogivett, kuigi võiks.

 

Dr. Milena Rampoldi küsis Christof Wackernagel